Kunagise Tartu Kammivabriku, hilisema Estiko Plastari tootmishoone staadionisuurusele teisele korrusele on üles rivistatud muljetavaldavad rivid eakaid, ent värskelt säravaid autosid. Kohal on uunikumiklubi Levatek paremik. Ja siis saabub suure liftiga esimeselt korruselt, üleni laulupilve mähkumult, Haaslava meeskoor. Traraa!

Laulsime mõned lood meeskoori klassikast, kuulasime sõnavõtte ja katkendeid klubi vastilmunud raamatust “Raudne armastus”, mille esitlust ja “juhtumisi” ka klubi 20. tegutsemisaasta tähistamist olimegi ilmestama tulnud. Seejärel laulsime mõned joviaalsemad lood ning siis paluti külalised kohvile ja tordile.
Uudistamist ja nostalgitsemist jagus. “Näe, täpselt minu esimene auto, ainult sinist värvi!” kostab uudistajate massist vaimustunud hüüe. “Mossed”, “sigullid”, “volgad”, “sapakad”… “Villised” ja erinevad miilitsaautod. Sekka ka mõni pea sajandivanune Opel ja isegi nende kaasaegne “bemar” oli olemas! Ära on tehtud aukartustäratav tükk tööd ja kulutatud lugematu hulk töötunde garaažides. Ega muud, kui müts maha pühendunud autovõlurite ees!